Estonian's were in Australia long before Captain Cook arrived, recorded history shows they were there in 1697!
Arhiivimaterjalid näitavad, et esimesed eestlased jõudsid Austraaliasse juba ligi sada aastat enne James Cooki – jaanuaris 1697.
Ilma liialduseta võib öelda, et mererahvana on eestlased kaasas olnud seiklusrohkeil mereretkedel, mille käigus on avastatud uusi maid ja meresid. Palju on küll oletusi, kuid arhiivides peitub ka ürikuid, mis seda kinnitavad. Igal juhul Tallinnal ja Tartul oleks põhjust kuhjaga omada sõpruslinna Lääne-Austraalias.
Paarkümmend aastat tagasi tähistati Austraalias suure pidulikkusega 200 aasta möödumist päevast, mil algas Austraalia asustamine valgetega. Oli 26. jaanuar 1788, kui Sydney lahte saabus Inglismaalt üksteist laeva veidi rohkem kui tuhande inimesega. Kolmveerand neist olid karistust kandvad kurjategijad. Nendest said esimesed asukad Lõunamandril, mille 18 aastat varem oli avastanud Inglise kapten James Cook ja kuulutanud oma kuninga valduseks.
Kooliraamatuteski seisab tavaliselt Austraalia avastajana kirjas kapten Cook, nii nagu Ameerika avastaja on Christoph Kolumbus. Mõlemad mehed olid vaieldamatult tublid meresõitjad ja tõepoolest esimeste eurooplaste hulgas, kelle jalg uue maa pinnale astus, ent mitte esimesed.
Teadaolevalt esimene eurooplane, kelle silm Ameerikat nägi, oli Norra viiking Gunnbjörn Ulfsson - ja seda enam kui 500 aastat enne Kolumbust ehk 10. sajandi algul. Esimesena astus Ameerika pinnale teine viiking, Snæbjörn Galti, aastal 978 ja neli aastat hiljem rajas sinna Erik Punane juba esimese koloonia.
Cook aga jääb ajalooraamatutesse kirja eelkõige kui mees, tänu kellele kaardistati Austraalia idarannik ja Lõunamandrist sai Inglismaa asumaa. Kuid juba kolmveerand sajandit enne teda, aastal 1696 maabusid Austraalia rannikul kolm Hollandi laeva.
Eestlased Austraalias
Hollandlaste ekspeditsiooni juhtis kapten Willem de Vlamingh (1640-1698), kes oli Hollandi Ida-India kompanii teenistuses. Tema retke eesmärk siiski polnud otseselt Austraalia, vaid teel Bataaviasse (Jakarta) 1694. aastal kaduma läinud laeva De Ridderschap van Hollandt otsimine.
Esimesel jõulupühal 1696 kõlas üle de Vlaminghi laeva röögatus "Maa!". See oli Austraalia. Viie päeva pärast jäädi ankrusse saare juures, mille kapten ristis Rottnestiks - seal elavate kummaliste kukkurloomade tõttu. Lisaks ekspeditsiooni lipulaevale, fregatile Geelvinck, oli de Vlaminghi käsutuses veel kaks laeva, Nijptang ja Weseltje.
Kulus veel nädal ja aastanumbergi jõudis vahetuda, kui de Vlamingh jõudis mandrile, Austraalia läänerannikule. 5. jaanuaril 1697 mindi maale. Kuna de Vlaminghi avastusretk on hästi dokumenteeritud ja dokumendid tänaseni Haagis tallel, siis teame isegi tema meeskonda nimeliselt. Ekspeditsiooni munsterrollis on kirjas ka nelja eestlase nimed.
De Vlaminghi laeva meeskonda kuulus madrus Barent Jansz Tallinnast. Ülejäänud olid sõjamehed - seersant Martinus Stypen Tallinnast, alamkapral Christian Clajus Tartust ja sõdur Carel Hindrick Kriel Liivimaalt. Need nimed on küll hollandipäraseks väänatud, kuid siiski olid kõik mainitud väga suure tõenäosusega eestlased. Lisaks on munsterrollis veel kolm meest, kes olid pärit Liivimaa Läti aladelt.
Kuidas sattusid need Maarjamaa mehed Hollandi Ida-India kompanii teenistusse? Kas mõni Eesti- ja Liivimaa sadamaid külastanud Hollandi kaubalaev värbas nad siit? Või värvati nad mõnest Euroopa sadamast, kuhu siit pärit laevad purjetasid?
De Vlaminghi avastusretk
Mais 1696 asusid laevad Amsterdamist teele. Geelvincki par dal oli 130 meest - nende seas ka neli eestlast -, Nijptangil 50 ja Weseltjel 14. Viimast juhtis de Vlaminghi poeg Cornelis.
Pühapäeval, 30. detsembril 1696 saatis de Vlamingh kaks paati uurima tundmatut saart, mida mõne päeva eest Nijptangi pardalt märgati. Üks neist tegi saarele ringi peale, lootuses leida jälgi kadunud laevast. Teine paat, milles oli ka tosin sõdurit, läks saart ennast uurima. Mõlemad paadid naasid õhtul. De Vlaminghile toodi näha jahisaak - Euroopas tundmatud väikesed kukkurloomad. Avastatud saar kannab nende järgi tänaseni nime Rottnest.
Mandri ranniku lähedale jõuti uue aasta hakul. De Vlamingh otsustas saata maale 86mehelise rühma Nijptangi kapteni Gerrit Collaerti juhtimisel, mis asuski 5. jaanuari päikesetõusul teele.
Ilmselt olid nende seas ka meie eestlased, kaitses ju uurimisrühma hulk sõdureid. Neli päeva kestnud ekspeditsiooni jooksul leiti jälgi küll pärismaalastest, ent mitte midagi kadunud laevast.
Avastati ka jõgi, millel ujusid muinasjutulised mustad luiged.
Kui de Vlamingh luikedest kuulis, ei mallanud ta enam oodata ja 10. jaanuaril läks ta kolme paadiga jõge ise uurima. Kui sõidetud oli 12 miili, tuli madala vee tõttu tagasi pöörduda. Pärismaalasi ei nähtud, ka ei märganud de Vlamingh midagi muud huvitavat. Otsustati naasta laevadele ja põhja suunas piki Austraalia rannikut edasi purjetada. See jõgi kannab nüüd luikede järgi nime Swan river ehk Zwaanenrivier.
De Vlaminghi meeskond käis veel korduvalt maal, ent nüüdki ei leitud midagi. Rannikut kirjeldati kui kuiva ja liivast - sobimatut inimeste ja kariloomade jaoks. 30. jaanuaril ilmus silmapiirile saar, mis kandis Hollandi maadeavastaja Dirck Hartoghi nime. Hartogh oli esimene eurooplane, kelle jalg Austraalia pinnale astus - aastal 1616. Saarelt leiti tema jäetud tinaplaat, mille de Vlamingh kaasa võttis. Asemele jäeti uus plaat, millel tekst mõlema hollandlase sealviibimise kohta. Kaudselt jäädvustas see ka esimeste eestlaste viibimise Austraalias.
Kapten de Vlamingh asus tagasiteele veebruari lõpul 1697 ja kõik kolm laeva jõudsid pärast 11 kuud kestnud retke 20. märtsil õnnelikult Bataaviasse. Kahjuks pole tol avastusretkel osalenud eestlaste edasisest saatusest midagi teada. Kas nad jäid elu lõpuni maailma meredele seiklema või pöördusid nad millalgi kodumaale tagasi, seda võib vaid oletada.
De Vlaminghi retk oli esimene, kuid sugugi mitte viimane, mille eestlased või eestimaalased kaasa tegid. 1820. aastal käis Austraalias Saaremaalt pärit admiral Fabian Gottlieb von Bellingshausen, Antarktise avastaja, kes külastas kahel korral Sydneyt ja käis ratsaretkel Sinimägedes. Lõunamerel seilas oma esimesel ümbermaailmareisil 1815-18 ka tallinlasest maadeavastaja Otto von Kotzebue.
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/eestlased-osalesid-austraalia-avastamisel.d?id=27691201
Arhiivimaterjalid näitavad, et esimesed eestlased jõudsid Austraaliasse juba ligi sada aastat enne James Cooki – jaanuaris 1697.
Ilma liialduseta võib öelda, et mererahvana on eestlased kaasas olnud seiklusrohkeil mereretkedel, mille käigus on avastatud uusi maid ja meresid. Palju on küll oletusi, kuid arhiivides peitub ka ürikuid, mis seda kinnitavad. Igal juhul Tallinnal ja Tartul oleks põhjust kuhjaga omada sõpruslinna Lääne-Austraalias.
Paarkümmend aastat tagasi tähistati Austraalias suure pidulikkusega 200 aasta möödumist päevast, mil algas Austraalia asustamine valgetega. Oli 26. jaanuar 1788, kui Sydney lahte saabus Inglismaalt üksteist laeva veidi rohkem kui tuhande inimesega. Kolmveerand neist olid karistust kandvad kurjategijad. Nendest said esimesed asukad Lõunamandril, mille 18 aastat varem oli avastanud Inglise kapten James Cook ja kuulutanud oma kuninga valduseks.
Kooliraamatuteski seisab tavaliselt Austraalia avastajana kirjas kapten Cook, nii nagu Ameerika avastaja on Christoph Kolumbus. Mõlemad mehed olid vaieldamatult tublid meresõitjad ja tõepoolest esimeste eurooplaste hulgas, kelle jalg uue maa pinnale astus, ent mitte esimesed.
Teadaolevalt esimene eurooplane, kelle silm Ameerikat nägi, oli Norra viiking Gunnbjörn Ulfsson - ja seda enam kui 500 aastat enne Kolumbust ehk 10. sajandi algul. Esimesena astus Ameerika pinnale teine viiking, Snæbjörn Galti, aastal 978 ja neli aastat hiljem rajas sinna Erik Punane juba esimese koloonia.
Cook aga jääb ajalooraamatutesse kirja eelkõige kui mees, tänu kellele kaardistati Austraalia idarannik ja Lõunamandrist sai Inglismaa asumaa. Kuid juba kolmveerand sajandit enne teda, aastal 1696 maabusid Austraalia rannikul kolm Hollandi laeva.
Eestlased Austraalias
Hollandlaste ekspeditsiooni juhtis kapten Willem de Vlamingh (1640-1698), kes oli Hollandi Ida-India kompanii teenistuses. Tema retke eesmärk siiski polnud otseselt Austraalia, vaid teel Bataaviasse (Jakarta) 1694. aastal kaduma läinud laeva De Ridderschap van Hollandt otsimine.
Esimesel jõulupühal 1696 kõlas üle de Vlaminghi laeva röögatus "Maa!". See oli Austraalia. Viie päeva pärast jäädi ankrusse saare juures, mille kapten ristis Rottnestiks - seal elavate kummaliste kukkurloomade tõttu. Lisaks ekspeditsiooni lipulaevale, fregatile Geelvinck, oli de Vlaminghi käsutuses veel kaks laeva, Nijptang ja Weseltje.
Kulus veel nädal ja aastanumbergi jõudis vahetuda, kui de Vlamingh jõudis mandrile, Austraalia läänerannikule. 5. jaanuaril 1697 mindi maale. Kuna de Vlaminghi avastusretk on hästi dokumenteeritud ja dokumendid tänaseni Haagis tallel, siis teame isegi tema meeskonda nimeliselt. Ekspeditsiooni munsterrollis on kirjas ka nelja eestlase nimed.
De Vlaminghi laeva meeskonda kuulus madrus Barent Jansz Tallinnast. Ülejäänud olid sõjamehed - seersant Martinus Stypen Tallinnast, alamkapral Christian Clajus Tartust ja sõdur Carel Hindrick Kriel Liivimaalt. Need nimed on küll hollandipäraseks väänatud, kuid siiski olid kõik mainitud väga suure tõenäosusega eestlased. Lisaks on munsterrollis veel kolm meest, kes olid pärit Liivimaa Läti aladelt.
Kuidas sattusid need Maarjamaa mehed Hollandi Ida-India kompanii teenistusse? Kas mõni Eesti- ja Liivimaa sadamaid külastanud Hollandi kaubalaev värbas nad siit? Või värvati nad mõnest Euroopa sadamast, kuhu siit pärit laevad purjetasid?
De Vlaminghi avastusretk
Mais 1696 asusid laevad Amsterdamist teele. Geelvincki par dal oli 130 meest - nende seas ka neli eestlast -, Nijptangil 50 ja Weseltjel 14. Viimast juhtis de Vlaminghi poeg Cornelis.
Pühapäeval, 30. detsembril 1696 saatis de Vlamingh kaks paati uurima tundmatut saart, mida mõne päeva eest Nijptangi pardalt märgati. Üks neist tegi saarele ringi peale, lootuses leida jälgi kadunud laevast. Teine paat, milles oli ka tosin sõdurit, läks saart ennast uurima. Mõlemad paadid naasid õhtul. De Vlaminghile toodi näha jahisaak - Euroopas tundmatud väikesed kukkurloomad. Avastatud saar kannab nende järgi tänaseni nime Rottnest.
Mandri ranniku lähedale jõuti uue aasta hakul. De Vlamingh otsustas saata maale 86mehelise rühma Nijptangi kapteni Gerrit Collaerti juhtimisel, mis asuski 5. jaanuari päikesetõusul teele.
Ilmselt olid nende seas ka meie eestlased, kaitses ju uurimisrühma hulk sõdureid. Neli päeva kestnud ekspeditsiooni jooksul leiti jälgi küll pärismaalastest, ent mitte midagi kadunud laevast.
Avastati ka jõgi, millel ujusid muinasjutulised mustad luiged.
Kui de Vlamingh luikedest kuulis, ei mallanud ta enam oodata ja 10. jaanuaril läks ta kolme paadiga jõge ise uurima. Kui sõidetud oli 12 miili, tuli madala vee tõttu tagasi pöörduda. Pärismaalasi ei nähtud, ka ei märganud de Vlamingh midagi muud huvitavat. Otsustati naasta laevadele ja põhja suunas piki Austraalia rannikut edasi purjetada. See jõgi kannab nüüd luikede järgi nime Swan river ehk Zwaanenrivier.
De Vlaminghi meeskond käis veel korduvalt maal, ent nüüdki ei leitud midagi. Rannikut kirjeldati kui kuiva ja liivast - sobimatut inimeste ja kariloomade jaoks. 30. jaanuaril ilmus silmapiirile saar, mis kandis Hollandi maadeavastaja Dirck Hartoghi nime. Hartogh oli esimene eurooplane, kelle jalg Austraalia pinnale astus - aastal 1616. Saarelt leiti tema jäetud tinaplaat, mille de Vlamingh kaasa võttis. Asemele jäeti uus plaat, millel tekst mõlema hollandlase sealviibimise kohta. Kaudselt jäädvustas see ka esimeste eestlaste viibimise Austraalias.
Kapten de Vlamingh asus tagasiteele veebruari lõpul 1697 ja kõik kolm laeva jõudsid pärast 11 kuud kestnud retke 20. märtsil õnnelikult Bataaviasse. Kahjuks pole tol avastusretkel osalenud eestlaste edasisest saatusest midagi teada. Kas nad jäid elu lõpuni maailma meredele seiklema või pöördusid nad millalgi kodumaale tagasi, seda võib vaid oletada.
De Vlaminghi retk oli esimene, kuid sugugi mitte viimane, mille eestlased või eestimaalased kaasa tegid. 1820. aastal käis Austraalias Saaremaalt pärit admiral Fabian Gottlieb von Bellingshausen, Antarktise avastaja, kes külastas kahel korral Sydneyt ja käis ratsaretkel Sinimägedes. Lõunamerel seilas oma esimesel ümbermaailmareisil 1815-18 ka tallinlasest maadeavastaja Otto von Kotzebue.
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/eestlased-osalesid-austraalia-avastamisel.d?id=27691201
